Eric S. Raymond, "How to become a hacker" arvustus

    Eric S. Raymond'i ,,How to become a hacker" on mõnus lugemine mitte ainult aspireerivale häkkerile, kuid ka tavapärasele valdkonnahuvilisele. Teoses tutvustab autor põgusalt häkkerikultuuri ning sellesse kuulumise erinevaid praktilisi ja eetilisi aspekte. 

IT valdkonnaga kaugele inimesele võib eelkõige üllatusena tulla häkkeriks olemise olemuse mitmekülgsus - tegemist on tiitliga, mis määratakse kellelegi kogukonna poolt tunnustamaks inimese vabatahtliku panust üldisesse heaollu ning tema erialast ekspertiisi. Inimene ise ennast suvaliselt häkkeriks määrata (loe: isehakanud häkkeriks) ei saa. 

Autori kirjelduse järgi on häkkerikultuur aastaid oma põhimõtetele kindlaks jäänud. Häkkeri jaoks ei ole olulised ainult tema praktilised saavutused, sest häkkeri tiitlit võib inimene omada ka äärmiselt vajaliku informatsiooni jagamisel näiteks mõne tehnoloogia KKK näol. Veelgi olulisemal kohal on häkkeri eetilised väärtused ja motivatsioon, mis vastab tehtud tööga seotud 'miks' küsimustele.

Tõsisel häkkeril on neid edasiviivaid jõude mitmesuguseid: soov lahendada lahendamata probleeme,  soov tõsta meie elusi edendava vabavara kvaliteeti (sellest tulenevalt ka usk vabavara olulisusse), usk arvutite olulisusse ning nende potentsiaali meie maailma märkimisväärselt muuta. Kokkuvõtvalt tegutsetakse ühiskonda edasiviiva innovatsiooni, vabaduse ja privaatsuse nimel. Eesmärgiks ei ole ka rikastumine või materiaalsed väärtused vaid oma teadmiste ja saavutuste jagamisega kaasnev feim (või clout).

Raymondi teosel baseerudes võiks häkkerit lihtsustatult kirjeldada järgmiselt: paadunud infotehnoloogia fanaatik, kes on nõus töötama infotehnoloogia kogukonna ja ühiskonna ühishuvide nimel ning jagama oma teadmisi ja töö tulemusi teistega. Taolisel fanaatikul on enesekeskseid eesmärke pelgalt üks - tunda oma valdkonda nii põhjalikult, kui võimalik (võõrkeeli sobiks fraas 'master your craft').