ICY0004 - ITSPEA - Jan-Erik Kalmus

Inteli seitsmeteistkümne leheküljeline eetikakoodeks oli minu jaoks väga hea lugemine. Kogu dokument jäi silma pigem positiivses noodis. Inteli reaalse käitumise osas olen suhteliselt teadmatuses, seega dokumendi vastavust reaalsusele ma pädev hindama ei ole. Toon välja mõned positiivsed ja negatiivsed küljed kirjutise osas. Alustuseks on dokument hästi struktueeritud ning selgesõnaliselt kirjutatud. Kõik on üheselt mõistetav, seega valeks tõlgenduseks ilmselt palju ruumi ei jää.  Alustatakse Inteli kui korporatsiooni põhiväärtustega: milliseid väärtuseid ja tegevusi aktsepteeritakse ning millised mõistetakse hukka. Sellele järgnevates peatükkides katab koodeks ilmselt kõik ärilised ja sotsiaalsed aspektid, mida taolise megakorporatsiooni puhul silmas peaks pidama.  Ühe silmapaistva osana tooksin välja ' non-retaliation policy',  mille kohaselt garanteeritakse töötajale või inimesele puutumatus positsiooni kui üleüldise hukkamõistu osas, kui too julgeb koodeksi või seaduse rikk

Minu silmis on turvariskide maandamine sarnane autotootja tööga. Mercedes-Benz võib oma S-klassi lipulaeva täis toppida seinast seina turvavarustust ja automaatikat, kuid kui tihend rooli ja istme vahel ei pea, siis paratamatult ei ole sellest uhkest varustusest kriitilises olukorras vähimatki kasu. Ja just samasuguse paralleeli võime tõmmata inimese ja arvuti vahelise suhtega: kui inimene - enamjaolt töötaja ettevõttes - ei pea lihtsamatest küberturbe põhimõtetest ja sätestatud reeglitest kinni või sootuks pole nendega isegi kursis, siis ei pruugi kõikidest piirangutest ja turvameetmetest piisata.  Kui küsida, mida selle probleemi suhtes ette võtta, on kõige loogilisem vastus üpris paradoksaalne. Ühest küljest tundub inimeste koolitamine ju küllaltki lihtne ja üheti mõistetav lahendus. Teisest küljest on inimese turbealasel koolitamisel palju erinevaid murekohti.  Vastata tuleb küsimustele nagu miks, mille jaoks, kelle jaoks. Ja vastused peaksid olema sellised, et kõik inimesed mõista